Kui sa vaatad täna Bang & Olufseni tooteid – olgu selleks klaasist puutepaneeliga kõrvaklapid, harjatud alumiiniumist telerid või minimalistlikud kodukõlarid –, on raske uskuda, et see bränd tootis kunagi raskeid ja kohmakaid puidust raadiokaste. 1960. aastate alguses oli olukord täpselt selline ja B&O vajas hädasti suunamuutust. Appi kutsuti Taani disainer Jacob Jensen, kelle selge ja lihtne käekiri muutis koduelektroonika välimust igaveseks.
Jensen ei tahtnud teha lihtsalt ilusamaid kaste. Ta uskus, et tehnoloogia ei peaks ruumis domineerima, vaid olema loomulik ja ilus osa interjöörist. Tema loodud disainikeel – teravad jooned, musta ja hõbedase alumiiniumi kontrast ning nähtamatud nupud – on põhjus, miks Bang & Olufseni seadmed on täna eksponeeritud New Yorgi moodsa kunsti muuseumis (MoMA) ja miks need on jätkuvalt ühed ihaldusväärsemad helisüsteemid maailmas.
Raadio otsekui ulmefilmist
Enne Jenseni tulekut nägid kõik maailma raadiod välja ühesugused: suur puitkast, mille esipaneelil ilutsesid suured ümmargused pöördnupud ja kangid. Jensenile see ei meeldinud. Tema visiooniks oli luua seade, mis näeks välja nagu lennuki juhtpaneel või midagi otsekui ulmefilmist.
Tema esimene terviklik töö Bang & Olufsenile oli 1967. aastal ilmavalgust näinud tuuner ja võimendi Beomaster 5000, mis mõjus tolle aja kohta revolutsiooniliselt puhta ja tehnilisena. Tõeline suunamuutus tuli aga 1969. aastal mudeliga Beomaster 1200, mis nägi välja pigem nagu peen inseneritööriist kui traditsiooniline raadio.
Kõige suurem läbimurre saabus aga mudeliga Beomaster 1900. See oli lame, seinale kinnitatav ja peitis kõik tehnilised nupud peegelsileda alumiiniumpaneeli alla. Nupud reageerisid vaid õrnale puudutusele. See põhimõte – kus väljalülitatud seade on lihtsalt tagasihoidlik sisustuselement ja selle tehnilised funktsioonid muutuvad nähtavaks alles kasutamise hetkel – on tänaseni Bang & Olufseni disaini tuum.
Materjalide ausus
Jenseni teine suur pärand on põhimõte, mida ta nimetas “materjalide aususeks”. Kui miski näeb välja nagu metall, peab see olema metall. Kui see näeb välja nagu nahk, peab see olema nahk. Ta tõi Bang & Olufseni toodetesse harjatud alumiiniumi, millest sai koheselt brändi tunnusmärk.
Sama loogikat näeme ka 2026. aasta mudelites. Bang & Olufsen ei kasuta alumiiniumi ega lambanahka (nagu näiteks tippmudelil Beoplay H100) lihtsalt ilu pärast. Alumiinium on plastist kergem, vastupidavam ja tagab akustiliselt puhtama keskkonna. See on materjal, mis vananeb väärikalt ja annab seadmele eluea, mida odav plastik pakkuda ei suuda.
Plaadimängija, mis jõudis muuseumi
Jenseni ehk kõige kuulsam meistriteos on 1972. aastal loodud Beogram 4000 vinüülplaadimängija. Ajal, mil plaadimängijad olid tehnilised ja keerulised aparaadid, lõi Jensen seadme, mis nägi välja nagu minimalistlik hõbedane kunstiteos.
Selle kõige uuenduslikum osa oli tangentsiaalne ehk sirgjooneliselt liikuv helikäpp. Tavalistel mängijatel liigub käpp plaadi kohal kaarega, mis tekitab lugemisel paratamatult väikeseid moonutusi. Jenseni disainitud mängijal liikus käpp aga spetsiaalsel siinil otse – täpselt sama nurga all, nagu muusika tehases plaadile lõigati. Tulemuseks ei olnud ainult ilus disain, vaid palju puhtam heli. See mudel on siiani üks väheseid elektroonikaseadmeid, mis teeninud endale koha MoMA püsikollektsioonis.
Pärand, mida saad oma käega katsuda
Jacob Jensen töötas Bang & Olufseniga pea kolm aastakümmet, luues sadu tooteid, mis defineerisid ajastu. Ta suri 2015. aastal, kuid tema filosoofia – “vähem on rohkem” ja tehnoloogia varjamine ilu taha – pole B&O tehastest kuhugi kadunud.
Tänased B&O puutetundliku alumiiniumpaneeliga kõlarid ja ehtsast nahast detailidega kõrvaklapid on otsene jätk Jenseni kunagisele tööle. Tema põhimõte oli lihtne: seadmed peavad olema loogilised ja tehtud ausatest materjalidest.
Kõige parema ülevaate sellest, kuidas 1960ndatel sündinud nutikas disain elab edasi Bang & Olufseni kõige uuemates tippmudelites, saad Endla 16 salongis. Tule ja koge ise, kuidas läbimõeldud disain ja head materjalid päriselt kõlavad ja välja näevad.
